Loodustohter: süsivesikute vaene toitumine (SVV)

Süsivesikute vaene toitumine, edaspidi SVV, ei ole sugugi uus toitumisliik inimkonna ajaloos. Seevastu süsivesikute rikas toitumine on tulnud meie toidulauale alles suhteliselt hilja seoses põllupidamisega ja toiduainete tööstuse arenguga. Inimene on oma geneetikalt kohanenud tegelikult täiesti erineva toitumisega võrreldes sellega, mida meile tahetakse nüüdisajal sisse sööta.
Pika evolutsiooni teel põllupidamise ja toiduainete tööstuse kasvades oleme hakanud tarbima üha suuremal hulgal süsivesikuid erineval moel (pudrud, saiad-leivad, küpsised, makaronid, pastad, koogid, helbed, kartulid, kommid, maitsestatud jogurtid/ kohupiimad, magusad puuviljad jne). Tõusnud on suhkru, jahu, tärkliste toitude ning puuviljade tarbimine. Üldjuhul on meie toidulauale jõudnud jahutooted ka juba töödeldud kujul ja enam ei ole järele jäänud mingeid kehale kasulikke toitaineid, vaid ainult tühi energia, mida me ei jõua ära kulutada. See aga ladestub kehasse rasvade kujul. Geneetiliselt on inimene olnud küttija-korilane ning toidulaual on olnud väga vähe süsivesikuid.

Viimastel aastakümnetel on diabeet ja ülekaalulisus kasvanud plahvatuslikult, aga sellele vaatamata toitumisteadlased ja arstid  soovitavad „kasulikke“ viljatooted, mis tegelikult ju otseselt tõstavad veresuhkrut. Meil on ainult üks hormoon, mis langetab veresuhkrut: insuliin, kuid selle kõrval palju hormoone, mis veresuhkrut tõstavad. Selle teadmise juures võime aru saada, et me ei ole loodud sööma nii palju suhkruid, kui me seda teeme. Liiga kõrge kui ka liiga madal veresuhkur tähendavad insuliini resistentsust. Kui kõhunäärmest vabaneb söömise järgselt liiga palju insuliini ja veresuhkur langeb, siis ei pea seda hakkama korrigeerima süsivesikutega, vaid muutma menüüd süsivesikute vaeseks. Nii liiga kõrge kui ka liialt madala veresuhkru taseme ärahoidmiseks on sobiv SVV toitumine. Ka esimese tüübi diabeedi ravis on olulisel kohal just süsivesikute vaene ja rasvarohke toitumine lisaks insuliini ravile.

Kui me tahame vabaneda diabeedist ja langetada kehakaalu, siis peame vähendama süsivesikute hulka toidulaual. SVV toitumine on väga lihtne ja maitsev. Kuigi palju on räägitud süsivesikute vähendamisest, ei räägi keegi, et sellega seoses peab ka rasvhapete osakaalu tõstma. Väga kahjulikud on sellised dieedid, kus SVV toitumisele lisaks on normaalne rasv asendatud „light“ rasvadega ehk teisisõnu rasvavabad dieedid. SVV toitumise juures organism kasutab rasva kütusena, aga ainult küllastunud rasvhappeid. Küllastunud rasvhapetest (või, searasv, kookosrasv) on aga tehtud viimastel aastakümnetel „kõige süüdlane“ . Olgugi, et süüdlast peab otsima hoopis suhkrutest. Detsembris 2009 tehti suur ja esinduslik uuring sellest, et küllastunud rasvhapped ei olegi südame- ja veresoonkonna haigestumise põhjuseks (avaldatud January 13, 2010 Am J Clin Nutr „Meta-analysis of prospective cohort studies evaluating the association of saturated fat with cardiovascular disease) , kuid peavoolumeedia on selle igal pool veel maha vaikinud.

SVV toitumises on rasvad olulisel kohal ning just küllastunud rasvhapped ning süsivesikuid süüakse väga vähe. Ka proteiine ei peaks sööma liiga palju, kuna liiga palju proteiine süües muutuvad need organismis suhkruteks, sest organismil ei ole võimalust ladustada üleliigset proteiini. Rasvhapped on inimese peamiseks kütuseallikaks, suhkrud on ainult lühiaegseks energiaks, näiteks sportlastele võistluse ajaks. Kui sportlastel head rasvhapped puuduvad, siis organism põletab ruttu süsivesikud ära ja tulemuseks on katastroof. Loodus on oma tarkuses nuputanud välja, et võimalikult palju energiat on ladustatud väikesesse ruumi. Rasv sisaldab kogu keha molekulidest kõige rohkem energiat ja annab rohkem energiat kui suhkrud. Rasvapõletuse võime on märk raku arengust. Mida keerulisem on raku tegevus, seda rohkem ta kasutab rasva kütusena. Vähirakud suudavad kasutada vaid suhkruid ja kui suhkrud lõpevad, siis halb rakk lõpetab tegevuse, seetõttu soovitataksegi vähihaigetel loobuda valgetest viljadest ja suhkrutest.
Tuntumaid SVV toitumise pooldajaid maailmas on Robert C. Atkinson, kuid ka enne teda on kasutatud nii diabeetikute kui ka teiste haiguste raviks palju SVV toitumist. Isegi dokumenteeritult 1900. aastatest alates ja nagu eelpool mainitud, siis ka korilusest saadik.
On mõttetu rääkida aeglastest ja kiiretest süsivesikutest, vaid nende koguhulgast ja meeles tasub pidada, et iga inimene reageerib nendele erinevalt. SVV toitumisega vähendatakse toidu süsivesikud sellele tasemele, et organism hakkab põletama rasvasid.

Praktikas tähendab see seda, et SVV toitumise puhul jäetakse toidust välja kõik viljad: nisu, rukis, kaer, oder, spelt, riis, hirss, tatar, quino, amarant ja mais. Juurviljadest jääb välja kartul ja bataat. Need toiduained sisaldavad palju tärklist, mis on otseselt suhkrud. Lisaks jäävad välja valged suhkrud, maiustused, mahlad ja kõik “light” tooted. Kõik kunstlikud magusained on kahjulikud. SVV tähendab kolme korralikku einet päevas nagu prantslastel kombeks. Liha, kala, linnuliha, kanamunad, mereannid, normaalse rasvasusega juust, looduslikud rasvained nagu või, külmtilgutatud oliivõli, külmpressitud kookosõli, palju juur- ja köögivilju on lubatud. Kui juurvilju küpsetada, siis süsivesikute hulk suureneb. Seetõttu kui võimalik, siis kasutada palju juurvilju toorena või aurutatult. Erinevaid pähkleid, seemneid ja marju peaks sööma. Puuviljadega peab olema ettevaalik, sest ka need sisaldavad peamiselt süsivesikuid. Tarbida võib neid ikka, kuid mitte liialdatult. Süsivesikute koguhulk võiks olla umbes 20g -70g vahele. Leiba võib asendada karaskiga, mis on tehtud suhkrupeedi jahust või proovida metsapähkli- ja kookosjahust tehtud kuklikesi (vt. eraldi retsept). Kogu toit võiks võimaluse korral olla mahekasvatatud ja algupärane. Lihadest on parimad mahelihad või metsloomalihad. Alati eelistada metsikult kasvavaid taimeliike, marju, mitte hübriidliikidena pikale aretatud välismaiseid puuvilju. Supertoidud oma algupärasuses ja metsikult kasvavana ning toitaineterikkana on hea valik meie toidulauale. Samuti eelistada toortoitu (rohesalatid, idud, võrsed ) niipalju kui see on võimalik.
Alati tuleb aga meeles pidada, et ka iga väike muutus ning samm paremuse poole on heaks alguseks tervistumise suunas.

Kuklikeste retsept:

1 1/2 dl päevalille seemneid
1 1/2 seesamiseemneid
1dl metsapähklijahu
1dl kookosjahu
1 spl fiber husk (või chia seemned)
1 1/2 tl meresoola
1 tl soodat
1spl köömneid
3 muna
2dl vahukoort või piima
50gr sulatatud võid
munad kloppida, lisada piim, veel kloppida
lisada jahude segu koos seemenetega ja segada ning lisada ja korralikult
veel segada
siis 1,5-2 cm kõrgused pätsikesed. Ahjus küpsetada 20-30 min 175-200
kraadi juures.

Suhrupeedi karask:

2-3 dl suhkrupeedi helbeid (ära jahvatada)
3 muna
1/2 l rõõska koort või vahukoort
Herbamare soola (Vogel)
maitse järgi seemneid (seesam, päevalill või kõrvits)
Segada ühtlaseks massiks ja lasta natuke aega seista. Kui tainas liiga paks,
siis juurde segada veel koort või vedelikku.
Laotada suurele ahju pannile õhukese kihina ja peale riputada riivjuustu
ja kõrvitsaseemneid.
Ahjus 180-200 kraadi ca 20-30 min kuni pealt pruunikas. Lõigata tükkideks
ja kasutada leivana.