Kes poleks kuulnud, et oleme see mida sööme ja kui veel teemasse süveneda, siis räägitakse, et kõik oleneb hoopis sellest mida suudame omastada. Selleks aga vajame head ja tugevat seedimist, mis peenestaks, loksutaks, lagundaks ja lõpuks kõik kasuliku õiges koguses ja suuruses ,meie organismile edasi annaks. Ja lõpuks muidugi ülejäägid korralikult  ning õigeaegselt väljutaks.

Seedesüsteem on aga krutskeid täis, kord ta  teeb sõralikult ja nurisemata oma tööd ja teinekord hakkab perutama, mürisema ja paha haisu välja ajama. Eeldusel, et Teil pol mõnda soolestikuhaigust, allergiat või talumatust võib kõht reageerida väga erinevalt. Kui ees on eksam või tähtis avalik esinemine keeldub kõht korralikult käitumast, ta justkui tahaks kogu tähelepanu endale. Harv pole ka ülikiire soole tühjenemine või tunne, et soolestik on end justkui sõlme tõmmanud. Söögiisu pole ollagi. Oma pere või heade sõpradega mõnusat õhtusööki nautides unustab kõht sageli oma piirid, ta võtab tänulikult vastu kolm korda suuremaid koguseid kui tema omanik lubada tahaks aga kõige selle peale ei tee ta teist nägugi vaid annab mõnusa roidumuse  tunde ja soovi tukastada.

Seedimine sõltub meie autonoomsest närvisüsteemist, kui oleme pinges ja stressis, kulub organismi jõud ja energia aju ning lihaste tööks. Seda olekut nimetatakse „võitle ja põgene“ ehk sümpaatiliseks närvisüsteemiks, mille eesmärk on võimalikult hästi pingelise olukorraga hakkama saada. Sel ajal on oluline oma lihaseid kasutades kiiresti põgeneda ja nutikalt mõeldes õiges suunas joosta. Seedimine on sel hetkel teisejärguline tegevus ja seepärast tekivadki tõrked. Rahulikus ja mõnusas seltskonnas viibides lülitub sisse parasümpaatiline närvisüsteem, mille eesmärk on jõuvarusid taastada. Siis on esikohal seedimine ja keha uuenemisprotsessid, pole siis ka ime, et suudame vaevata suuri portsjone endale vajalikeks komponentideks lammutada ja kõik vajaliku toidust kätte saada. Hästi seedida saadab meie keha siis kui elame stressivabalt ja tasakaalukalt, kui aga oleme suurema osa ärkveloleku ajast pinges või hirmul kannatab ka meie seedimine, omastamine, väljutamine. Ja probleemide põhjusi tasub otsida meie elustiilist, millele lisandub veel toitumise muster, toidukvaliteet, keskkond ja pärilikud asjaolud jmt.

Mäletate kui emad meid manitsesid, et istu rahulikult laua taga ja näri oma toitu hoolega, nad teadsid seedimise saladust- rahulik keskendumine ja korralik peenestamine. Kui me oma hambaid ei kasuta ja kõik suured tükid alla neelame sunnime veel rohkem energiat suunama seedesüsteemi, mis niigi tarvitab ära ühe kolmandiku baasainevahetusele kuluvast energiast. Jah tõsi, soovitakse närida ka suppi ja smuutit – viimast süüa ka pigem lusikaga, et anda pikemajaline võimalus alustada seedimise esimest etappi, milleks on toidu segunemist süljega, kus algb juba süsivesikute seedimine, seedeensüümi amulaasi toimel. Neid hädavajalikke tegelasi –  erinevaid ensüüme,  toodab meie seedetrakt, et õigel ajal, õiges kohas teatud toitainete seedimine aset leiaks. Neid saame ka ise juurde süüa, valides toidulauale toorest ja värsket st keetmata ja küpsetamata toitu.  Salatid, idandid, smuutid, värsked marjad ja puuviljad neid peaksime sööma igapäevaselt. Kahjuks on ensüümid nagu kogu seedesüsteem samuti ohustatud kaasaegse maailmaga seonduvast stressist, vähesest unest, ebaregulaarsest toitumisest, töödeldud toidu ülekaalust jmt. Ka eaga langeb ensüümide tootmise aktiivsus, samuti on tähtsaks mõjutajaks elustiil mida harrastame.

Üks levinumaid ensüümipuudulikkusi on laktoositalumatus, mil inimene ei seedi piimasuhkrut, tal tekib kõhulahtisus, puhitused, isegi metorismi esineb. Sageli on neil inimestel probleem ka teiste suhkrutega ja ka näiteks teraviljades leiduvate maltoosi ja sukroosiga. Mõned inimesed on eneselegi aru andmata loobunud värskest piimast või panevad seda nii väikeses koguses hommikukohvile, et see sümptome ei anna. Arvatakse, et see on üks aladignoositud  probleem ja uuemaaja moehullus aga üle poolte maailma inimesest pole seda enüümi pärast rinnapiimast võõrutamist. Kui aga probleem on kindlaks tehtud saab võtta purgist laktaasi enesüümi juurde ja nautida piima, koort, toorjuustu ja neist valmistatud toite ilma tagajärgi kartmata.

Kõige raskem on meie kehal hakkama saada loomsete valkude ja rasvadega, seega kui pärast grillipidu pole enesetunne päris hea ja seda mitta alkoholiga liialdamsie pärast, siis võib katsetada purgi ensüümidega. Neid tehakse eranditul taimsest kraamist aga nad on enamasti laia spektriga, mis tähendab, et aitavad lagunada nii valke, rasvhappeid, süsivesikuid kui ka taimekiudu, mis tavaliselt jääb meil endil seedimata. Kiudainete üle rõõmustavad muidugi meie soolestikus elavad bakterid, kes toodavad meile vastutasuks mõningaid vitamiine (K, B) ja  lühikese ahelaga rasvhappeid, mis energiana kasutusse läheb. Bakterid mis moodustavad oma kogukonna ehk mikrobioomi sekkuvad paljudesse protsessidesse meie kehas.

Ensüüme hakati pakendama purkidesse, et kergendada järjest enam töödeldud toidu omastamist nii, et see ei tekitaks vaevusi aga on abiks ka kõigile neile, kes tunnevad suurt väsimust, kannatavad allergiate all, kui kõht on kinni või lahti, esineb probleeme keskenduda, ekseeme ja atoopilist dermatiiti või ka ülemäärast kehakaalu kasvu.  Kui omastamine ei toimi süvenevad vitaminide ja mineraalainete puudused ning tervishädasid tekib järjest juurde.

Autor: Külli Holsting